Kas meil on keemiat?

Olgem ausad – suures osas veinides on keemiat ja kuigi etiketilt loeme välja vaid sulfitite sisalduse, siis tegelikult võib veinipudelis olla rohkem kui tähestikujagu ebanaturaalseid aineid. Täpsemalt võib veini lisada ligikaudu 70 erinevat ainet. Siiski ei tasu sellepärast üle muretseda ja täna õhtusöögi kõrvale vaid ökolimonaadi juua, sest lugupeetavad veinitootjad kasutavad nendest vaid piskut (ning tõenäoliselt on Sinu ökolimpsis samuti üllatavaid aineid).

Miks on vaja veinidele lisada keemilisi aineid?

Kõigepealt peab meeles pidama, et vein on elus, pidevalt arenev ja küpsev ning sel põhjusel on vaja veinil nö säilitusaineid. Kõige tuntum ja lausa kurikuulsam neist on kindlasti sulfitid, mis tegelikult tekivad veini juba käärimisprotsessi tulemusena, kuid vahel lisatakse sulfiteid veinipõllul korjatud viinamarjadele, et need pikalt seistes ei rikneks. Seega tegelikult täiesti sulfititevaba veini ei ole olemas, isegi kui pudelil on märge sulphite free (tõlkes sulfitite vaba) – see näitab, et veini ei lisatud sulfiteid, seal on vaid loomulikul teel tekkinud sulfitid.

Ausalt öeldes ei tohiks neid sulfiteid üldsegi nii palju karta, sest esiteks väääga paljud toiduained sisaldavad sulfiteid ja kordades rohkem kui veinis. Näiteks pakikeses kuivatatud puuviljades on oluliselt rohkem sulfiteid kui pudelis veinis! Teiseks paljud veinisõbrad peavad veinitamisjärgsete peavalude põhisüüdlaseks sulfiteid, kuid nagu paljud uuringud on tõestanud, siis sulfitid ei tekita otseselt peavalu. Peavalu vältimiseks tuleb veiniklaasi kõrvale kummutada sama hooga ka veeklaasi ning pigem valida heade tootjate veini, sest need sisaldavad vähem ka muid keemilisi aineid, mis koosmõjus korralike kogustega võrdubki peavalu.

Säilitusaineterolli veinis etendavad ka atseetaldehüüd, mis aitab hoida veini kaunist värvust ning dimetüüldikarbonaat, mille ülesanne on veini steriliseerimine ja stabiliseerimine. Lisaks nendele keeltväänavatele terminitele võivad veinid suuremal või vähemal määral sisaldada veel ained nagu kummiaraabik, aktiivsüsi, ammooniumfosfaat, alumiiniumsilikaadid, askorbiinhape, vasksulfaat, polüoksütüleen 40… Tegelikult on neid aineid veelgi rohkem ja isegi nii palju, et kui seaduse järgi peaks kõik need etiketil olema välja toodud, siis tõenäoliselt need lihtsalt ei mahuks veinisildile ära. Kõlab ulmeliselt, kas pole?!

Millistes veinides on võimalikult vähe keemiat?

Kuna naturaalsetes veinides (natural wine) ei ole lisaaineid, siis need veinid võivadki olla oma maitselt kui ka värvuselt ebastabiilsed ning naturaalseid veine ostes või avades ei saa kunagi ei saa kindel olla, et see on sel hetkel parimas konditsioonis ning lisaks nende veinide eluiga võib olla ka lühem. Aga siiski – need on kõige kõige keemiavabamad veinid.

Rohkem tuntud orgaanilised või öko veinid ei pruugi olla 100% keemiavabad, kuid nende puhul on lubatud ainete list väga lühike ning limiteeritud on ka kogused. Sama kehtib biodünaamiliste veinide kohta. Loe täpsemalt, mis on orgaanilised ja biodünaamilised veinid öko-möko veinide loost.

Enamasti peab kvaliteetse ehk võimalikult keemiavaba veini eest ka rohkem raha välja käima. Eelista tunnustatud veinitootjaid ja kui Sa ise neid ei tea, siis küsi tuttava veinieksperdi käest nõu (viimase puudumisel kirjuta mulle 😉 )

Enne veel kui vein pudeldatakse, toimub keemiaralli ka veinipõldudel, kus kasutatakse herbitsiide ja pestitsiide. Veinitootjate jaoks on ääretult oluline veinipõllult saada kätte maksimum kogus ilusaid terveid marju, kuid samas käib põldudel ka pidev lahing kahjurite, taimehaiguste ja hallitusega. Öeldakse, et parim kaitse on rünnak ja seega on loodud iga häda vastu oma “rohi”. Kui kanget keegi kasutab, on iga viinamarjakasvataja/ veinitootja otsus ja vastutus. Kõige ekstreemsematel juhtudel on kõva keemiatamise tulemusena veinipõldudelt leitud isegi surnud väikseid linde, sest mõned ained on nii vänged, et lisaks putukatele mürgitab ka muid elusolendeid.

Isegi Prantsusmaa president Emmanuel Macron avaldas soovi, et Prantsusmaa kui üks tunnustatuimaid veiniriike peab oma veinipõllud muutma täielikult glüfosaadivabaks. Glüfosaat on laialdaselt kasutatav tõhus umrohutõrjevahend, mis suurtes kogustes on tervisele kahjulik. Samas jällegi kinnitavad eksperdid, et veinisõber glüfosaadi kahjulikke mõjusid tunneks, peaks ta ära jooma iga päev kümneid pudeleid. Võta kinni, mis siis õige on, aga igal juhul fakt umrohitõrjevahendist minu veiniklaasis võtab veidike veiniisu ära küll.

Oled ehk märganud mõne veini etiketil märget Organic Grapes? See ei pruugi tähendada, et vein on üleni orgaaniline, sest kuigi marjad veini jaoks võivad olla tõesti öko põhimõtetel kasvatatud, siis veinitehases ei ole keelatud neile keemilisi ja mitte-öko aineid lisada.

Veinitootja Cono Sur kasutab oma ökoveinide põllul kahjurite hävitamiseks üllatavat meetodit – hanesid

Veiniskandaal

Kas teadsid, et ligikaudu 40 aastat tagasi sattus üks veiniriik ühe ohtliku aine veinidesse lisamise tõttu nii hullu skandaali, et mõnda aega praktiliselt veinisõbrad ei julgenudki sealt pärit veine osta?

Nimelt Austria veinitootjad avastasid, et kui lisada veinile dieetüleenglükooli, siis juba väga väikesed kogused muutsid veini magusamaks ning nii mõnedki mahuveinitootjad võtsid selle praktikasse. Ainus mure oli see, et dieetüleenglükool on väga mürgine. Kusjuures palju on kajastatud,et antud aine on osa antifriisist, kuid viimaste andmete järgi oli see eksitus ajakirjanikelt, kes ajasid sassi dieetüleenglükool etüleenglükooliga (viimane tõesti kuulub antifriisi hulka, kuid mitte kunagi veini hulka).

Kui avastati, et Austria veine juues võid endale sisse juua mürgiseid ained, vallanduski skandaal ning Austria veinide müük langes katastroofilise kiirusega. Tänapäeval võib öelda, et sellel kohutaval sündmusel on tegelikult täitsa toredad tagajärjed, sest müükidest ja sissetulekutest ilma jäänud veinitootjad said aru,et peavad tegema kannapöörde ning leppisid kokku väga rangetes veinivalmistamise reeglites. Ja hetkel maailma kõige kõrgema keskmise kvaliteediga veinid pärinevadki Austriast.

Soovitused

Mina lähtun veini valimisel eelkõige headest tootjatest ja veinipiirkondadest, sest endast, veinist, emakesest maast ja tarbijatest lugupidavad veinitootjad kasutavad keemiat põllul kui veinitehases V-Õ-I-M-A-L-I-K-U-L-T vähe.

Järgmine soovitus on väga üldistav, aga ka kallimad veinid valmistatakse võimalikult tervislikul viisil. Põhjus on selles, et veinipõllud, millelt tulevad kallid on veinid, on ise juba niivõrd kallid, et kui see keemiaga tuksi keerata, kaotatakse väga palju raha. Huvitaval kombel on meie kaubanduses müügil veinid ulmelisest madalate hindadega, millest lahutades maha aktsiisimaksu (1,1 euri 75cl ja 4,44 euri 3-l pakiveini puhul), käibemaksu, tarnija kasumi, siis toote omahinnaks saad vaid mõned sendid ja see on väga kahtlane, sest veinide ja eriti heade veinide valmistamine on kulukas tegevus.

Loomulikult orgaanilised, biodünaamilised ja naturaalsed veinid on kindla peale minek, kui soovid puhast, ausat ja keemiast priid veini nautida.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: