Kui kaua võib veini hoida on kindlasti kõige sagedasem küsimus, mida minult küsitud, sest tuleb välja, et nii paljudel veinisõpradel on kodus mitmeid veinipudeleid, mis on kingituseks saadud, reisilt kaasa ostetud või kauplusest soodushinnaga ostetud ning erinevalt juustust või küpsistest ei ole neil etiketile märgitud parim enne kuupäeva.
Üldistatult võib öelda, et kõige pikemalt säilivad veinid, millel on kõrge kvaliteet , kõrge alkoholi-, suhkrusisaldus ja/või kõrge happesus.
Kui kõrge on kõrge?
Kvaliteet on nüanss, mis käib väga sageli käsikäes kõrge hinnaga, kuid tegelikult tähendab, et vein on valmistatud heas seisukorras, küpsetest ja kvaliteetsetest viinamarjadest ning nendel veinidel on lisaks see miski, mis ajaga veini aroomi/maitse paremaks ja komplekssemaks muudab: kõrge happesus, tanniinsus ja/või tammisus. Sageli pika elueaga veinide valmistamine veinimajas võtab juba aastaid aega, näiteks mõned Hispaania Gran Reservad, mis enne müügile jõudmist laagerduvaid aastaid tammevaadis või kallid ja prestiižsed šampanjad, mis samuti aastaid pärmisettel pudelis lõksus on, et kui Sa saad selle oma klaasi valada.
Paavstilt John XXIII pärineb kuulus lause, mida mulle meeldib meestele sünnipäevakaartidele kirjutada: “Men are like wine – some turn to vinegar, but the best improve with age” ehk tõlkes: mehed on nagu vein: mõned muutuvad äädikaks, kuid parimad neist muutuvad ajas aina väärtuslikumaks.
Kuigi kauplustest leiab täiesti ok kvaliteedi ja maitsega veine hinnaklassis 6-10 eurot, siis üle 1-2 aasta säilitamiseks need ei sobi – need ei lähe ajaga paremaks, vaid ongi mõeldud kohe nautimiseks. Üle 20-euroseid veine võiks juba mõned aastad kauem hoida.
Hind ongi sageli heaks orientiiriks, kuid pea meeles, et see on ääärmiselt üldistatud põhimõte!
Lisaks hinnale on oluline ka, kust Sa oled veini ostnud oled – suurtes jaeketi kauplustes on suurima käibekiirusega soodsad veinid ja otsariiulite kampaaniaveinid, kuid ülemistel riiulitel turvaelemendiga 20+ eurot veinide osas olen ma suhteliselt skeptiline, sest kui need on seal ereda valguse käes püstiselt aastaid seisnud, siis ei pruugi need parimas konditsioonis olla. Kui Sul on siiski jubedalt Amarone isu ja Sinu kodupoes on just see hea hinnaga, siis hinda olukorda pudelil oleva tolmukihi järgi – kerge tolmukihi korral peaks vein ka korras olema.
Kui Sa oled ostnud kauplusest keskmisest kallima veini ja seda mekkides tundub maitse imelikult äädikane või hoopis kopitanud ja hallituse maitsega, siis ära vala veini kraanikausist alla, vaid sulge originaalkorgiga ja vii kauplusesse tagasi – Sul on õigus see ümber vahetada, kui vein on riknenud.
Alkoholisisaldus – tavaveinide puhul (välistades portveinid, šerrid, madeirad ehk kangestatud veinid) algavad kõrgemad kukerpallid alates 13%-st ja võivad olla mõne erilise puraka puhul isegi kuni 16,5%. Alkohol käitub kui säilitusaine ja aitab veine “nooruslikuna” hoida.
Suhkrusisaldus – kõrgema suhkrusisaldusega on muidugi maitselt magusamad veinid, näiteks Auslese, Spätlese, Eiswein/Ice Wine, Sauternes, Recioto, Vin Santo, Tokaji Aszu, mida olenevalt tootjast ja kvaliteedist võib isegi aastakümneid säilitada. Tavaveinide puhul ei ole suhkrusisaldus erinevate veinide vahel nii varieeruv ja veini säilitamise pikkuse määrab ikkagi pigem kvaliteet.
Happesus – pigem valgete veinide “säilitusaine” ja seda eriti just maailma ühe nooblima valge viinamarja Rieslingu puhul. Hea tootja ja hea aastakäik ning mida spetsiifilisem on etiketile märgitud piirkond ja põld, seda kvaliteetsem ja pikema elueaga Riesling. Mul on näiteks veel külmikus seda “üht ilusat päeva” ootamas minu aastakäiguga (1986) Riesling ja ma olen enesekindel, et kui see päev tuleb, siis ma ei selle maitses pettuma.
Kui Sa nüüd selle küsimuse valguses vaatasid oma veinivarud üle ja tahaksid teada, millised veinid peaks kohe lahti korkima, kuid siiski ei ole kindel, siis kirjuta mulle julgelt ja ma annan Sulle nõu. 😉
#Veinitari Veinijutud 